MURUKATUSED
Muru- e mätaskatuseid on kasutatud juba väga vanal ajal nii Skandinaavia maades kui ka Saksamaal jm. Eriti tuntud on mätaskatused Norras, kus neid valmistati kahekordsest mättakihist, alumine kiht paigutati kasetohule, kui vettpidavale materjalile, juured ülespoole, sellele teine mättakiht. Norralased ise ütlevad, et neil on mägedes ja fjordide kallastel nii tugevad tuuled, et teised katusematerjalid ei peagi seal kuigi kaua vastu. Norras kasutatakse katustel peamiselt kõrrelisi murutaimi, nii on nende nimetamine murukatusteks igati õigustatud. Praegu kasutatakse seal murukatuseid küll rohkem kõrvalhoonetel, kuid traditsiooniliselt on selliseid katuseid kasutatud isegi esindushoonetel. Saksamaa linnades olid haljaskatused ajalooliselt väga hinnatud just tuleohutuse seisukohalt. Peamisteks taimeliikideks olid kukeharjad ja mägisibulad, mis on lihakate lehtedega, madalakasvulised ja nii põuale kui ka tugevatele sadudele vastupidavad. Viimasel aastakümnel on ka naabermaal Soomes murukatused moodi läinud kui keskkonnasõbralikud ja linna mikrokliimat parandavad.
Murukatuseid on eestikeelses ajakirjanduses varem nimetatud ka rohekatusteks ( soome keelest otsetõlkena viherkatot), rohestatud katusteks ja haljaskatusteks. Kõiki katustel kasvatatavaid taimekooslusi ei saa nimetada muruks, sellepärast oleks kõige õigem nimetada neid haljaskatusteks, mida ka alljärgnevas kasutan.
Haljaskatuseid võib tinglikult jaotada kolme erinevasse rühma.

1.      muru- ehk mätaskatus, mis koosneb küll murukõrrelistest, kuid mida üldjuhul ei hooldata.

2.      Kukeharjakatused, kus kasutatakse mitmesuguseid õitsevaid niidu- ja liivikutaimi ja need sarnanevad lillepeenraga. (Neid katuseid on nimetatud ka kerghuumuspõhisteks ehk ekstensiivseteks murukatusteks, kuigi põhiline taimeliik on harilik kukehari. P. Koorberg, Elamu 5/6 2001)

3.      Katuseaiad, mis on tasastel katusepindadel ja laiendavad eluruumi väljapoole korterit nagu tavalised aiad. Seal kasutatakse pügatavat muru, lilli ja isegi väikesi puid-põõsaid.

Haljaskatuste ehitamisel on oluline silmas pidada järgmist:

1.      kandekonstruktsioonid peavad olema piisavalt tugevad.

2.      lael peab olema korralik isolatsioonikiht mis niiskust läbi ei lase, katus peab olema vettpidav.

3.      Kui katus on kaldega, tuleb erosiooni vältimiseks kasutada sõrestikku. Maksimaalne kalle võib olla 30 kraadi, suurema kalde puhul on haljaskatuse ehitamine kahtlasevõitu ettevõtmine.

Muidugi peavad ka taimed olema sellised, mis suudavad katusel kasvada. Selleks peavad nad

1.      olema vähenõudlikud mulla suhtes, sest väga paksu mullakihti ei saa katusele paigaldada – teeb katuse liiga raskeks.
2.      taluma eredat päikesekiirgust
3.      olema vastupidavad tugevale tuulele
4.      kasvama aeglaselt
5.      vajama minimaalset hooldust.

Katuseaiad tulevad kõne alla väga tugevate konstruktsioonidega lamekatustel. Pügatava muru ja põõsaste kasvatamiseks peab olema vähemalt 15-20 cm paksune mullakiht ja see teeb sellise katuse väga raskeks. Vihma korral koguvad haljaskatused ka palju vett, seegi lisandub katuse kaalule.
Nii muru- kui kukeharjakatuste ehitamisel soovitan taimed maapinnal ette kasvatada või kasutada muruvaipa. Külvamine ei pruugi õnnestuda – tuul pühib seemne koos mullaga minema. Kui katuse ehitamine satub põuasele ajale, tuleb paigaldatud muruvaipa või kukeharjamatte muidugi hoolega kasta.

Igal juhul on igasugune haljaskatus väga keskkonnasõbralik ja ilus. Linnas parandab see mikrokliimat, seob vihmavett ja suurendab õhu niiskust ning on teretulnud ka tuleohutuse seisukohalt. Samuti seovad nad tolmuosakesi ja on üheks linnahaljastu vormiks. Maal on haljaskatused aga looduslähedased ja traditsioonilised.

http://www.murumari.ee/murukatus.html

Roheline katus toob nii rõõmu kui kasu

Rohelised katused on idee, mis insipireerib üha enam inimesi üle maailma ja pakub mitmekülgselt positiivseid lahendusi erinevates kliimavöötmetes ja keskkondades.

Heast ideest hoolimata on enamus katused endiselt hallid, linnaõhk paljudel juhtudel päris saastatud ning linnulaul kostab nii mõneski suurlinnas tegelikult lindi pealt. Põhjuseks võib lugeda seda, et teave rohelistest katustest pole veel piisavalt levinud ning esineb ka eelarvamust nende kõrge kulutaseme kohta.

Roheliste katuste tehnoloogia arendati välja Saksamaal ligi 40 aastat tagasi, kuigi ajaloos ulatub idee kaugele tagasi – taimedega kaetud katused kuuluvad näiteks Norras traditsioonilise elamute juurde. Eelnevatel aastakümnetel seostati rohelisi katuseid muuhulgas hipide ja skvatteritega, kes idee kiiresti omaks võtsid.  Nüüdseks on selline tehnoloogia äratanud nii valitsuste, firmade kui innovatiivsete ja keskkonnateadlike üksikisikute tähelepanu nii Euroopas kui väljaspool.

Roheliste katuste suurim eelis seisneb nende keskkonnasõbralikkuses. Suurlinnades aitavad need luua oluliselt paremaid elutingimusi tänu võimele puhastada õhku süsihappegaasist ning tasakaalustada temperatuuri, mis paljudes lõunamaa kivikõrbetes nagu Rio de Janeiro või New Delhi on talumatult kõrge.

Samuti on taoline katusetehnoloogia kasuks sademeterohketel perioodidel tänavatele sattuva vee vähendamisel, mis sel juhul mullakihti imendub – üleujutused on viimasel ajal kujunenud probleemiks Eestiski.

Rohelusega kaetud katused  loovad elupaiku lindudele, väikeloomadele ja taimedele, kes muidu linnakeskkonnast välja tõrjutakse.

Oluline on ka esteetiline aspekt: lopsakad katuseaiad teevad linnapilti oluliselt meeldivamaks ja rõõmsamaks ning loovad uut pinda meeldivaks ajaveetmiseks, puhkamiseks ja päevitamiseks. 

Majanduslikust küljest on taimekatus kasulik näiteks energiasäästmiseks, funktsioneerides isoleeriva kihina maja ja väliskeskkonna vahel. Samuti on võimalik seda kasutada tootmispinnana, kasvatades katusel erinevaid vilju ja taimi. Seda võimalust kasutavad väiksel skaalal enamasti ökohuvilised pered, kuid leidub ka suuremõõtmelisi ettevõtmisi nagu Kanadas asuv Fairmont Royal York hotell, mis maitsestab suvekuudel iga päev umbes 6000 taldrikutäit toitu oma katuselt värskelt korjatud taimedega.

Võib eristada kahte tüüpi rohelisi katuseid. Ekstensiivseid katuseid iseloomustab õhuke vähenõudlik mullakiht, millel enamasti kasvavad erinevad rohttaimed, samblikud ja metsalilled. Sellist tüüpi katused ei vaja erilist hooldust, kastmist (sõltub ilmastikutingimustest) ega väetamist. Ka talvel pole sellise katusega palju muret, vahel on ehk vajalik liigne lumi maha lükata.

Intensiivse tüübi puhul on katusele rajatud keerulisema ülesehitusega maastik, näiteks iluaed, mis on mõeldud ka inimestele kasutamiseks. Sel juhul on tähtis tugev toestus, mis talub katuse raskust.

Alternatiiviks või lisaks rohelisele katusele on roheline sein, mille puhul maja küljed on kaetud ronitaimedega. Selle tulemusel suureneb veelgi õhu puhastamise efekt ja  maja  muutub oluliselt värvikamaks.

Rohelise katuse rajamine on innovatiivne võimalus muuta oma elupaik meeldivamaks, isikupärasemaks ja keskkonnasõbralikumaks. Algne investeering on mõnevõrra suurem kui tavalise katuse puhul, kuid järelhooldus on õigete taimede valimisel minimaalne.

Eestis on selliste katuste rajamisega tegelevad ettevõtted juba olemas. Loodetavasti võetakse tulevikus idee siin omaks ka ametlikul tasandil, sest see looks võimaluse meie linnad oluliselt rohelisemaks ning elamisväärsemaks muuta.

Rohkem infot: http://www.greenroofs.com/ ;
_____________________________________________

Allikad:

Dunnett, N. Ja Kingsbury, N. (2004) Planting green roofs and living walls Timber Press Inc.

Koorberg, P. Haljad katused – nägusad ja vajalikud, Eesti Loodus, juuli/august 2001